See raamat jutustab ühe ingerisoome perekonna lugu, kes asus Pärnusse elama pärast Teist maailmasõda. Lisaks kirjeldatakse siin kaante vahel Eesti vabakoguduste tegevust ja vaimulaadi autori pilgu läbi ja tema isikliku kogemuse prismas. Leidub ka mõningaid värvikaid kultuuriloolisi seiku ja detaile, mida võib märgata vaid lähivaates. Pole vist tarvis lisada, et lugeja saab aimu kirjutaja enda kujunemisteest – inimesena, pastorina, kirikuloolasena. Lühidalt, selles raamatus on mustreid ühest ingeri ja eesti elupõimingust.

Autor tõdeb: „Neid memuaare kirjutades mõistsin paremini, mis vahe on mäletamisel ja meenutamisel. Mäletamine on nagu värviline nöörijupp, mis on üle suure kasti ääre, mille sisu sa lõpuni ei tea. Kuid meenutades, seda nööri välja kerides, võib kastist esile tulla seoseid ja sõlmi, uusi nööre, värve, pusasid, esemeid, teistsuguseid materjale, säravaid hetki.“