Prantsuse filosoofi ja fenomenoloogi Maurice Merleau-Ponty (1908–1961) tuntuim ja mahukaim teos «Taju fenomenoloogia» ilmus esmakordselt 1945. aastal.

Autor püüab pool sajandit pärast Edmund Husserli esimeste tööde ilmumist kartesiaanlikule ja ka empiristlikule traditsoonile vastandudes lahti harutada taju, aistinguid, iseendaga ja maailmas olemist puudutavaid ning teisi fenomenoloogilisi küsimusi.

Ta nendib, et nii tavamõistust kui teaduse dogmatismi hüljates ning iseenda juurde tagasi pöördudes ei leia ta eest mingit sisemist tõe kollet, vaid subjekti, kes on pühendunud maailmale: «Nende nägude või žestide taga ei peitu mitte midagi, ei mingit minule ligipääsmatut maastikku, seal on vaid väheke varju ja sedagi üksnes tänu valgusele.»

Mirjam Lepikulti tõlgitud raamatule on saatesõna kirjutanud Vivian Puusepp.