Jutustus «Täht» (1947) on lugu nõukogude inimese kangelaslikkusest Suure Isamaasõja päevil, see on lugu traagilisest armastusest. Jutustuse keskseks kujuks on moraalselt puhas, kõrgete ideaalidega leitnant Travkin, kelle üllad omadused õilistavad tema luurajaist kaasvõitlejaid.

E. Kazakevitši teosega ühiste kaante vahel on V. Bogomolovi tõsielulised inimtunnete ja -saatuste vastuolulisust käsitlevad jutustused, mille tegevus toimub Suure Isamaasõja päevil.