paar tera kellaliiva verre nõrgus –

nüüd saatus avaldab end topelttoones

maailmahäälest eristub üks kõrgus –

müts pääst et igavik ei lõhkeks soones

end kõiksus siiski kogub kokku mus

ma avan aknad – kui see miskit muudaks

nii kestab eluaegne kohkumus –

ning elan mujal – mujal vaevalt suudaks