Rumata värahtas ja tõmbas mõõgad tupest välja. Terad olid sälkus, kuid puhtad. Ta mäletas, et oli kellegagi võidelnud, kuid kellega? Ja millega see lõppes?...

...Hobused olid maha joodud. Rahast lagedad donid kadusid kuhugi. Rumata vedas paruni - seda mäletas ta ka - enda poole koju. Pampa don Bau oli ergas, täiesti kaine ja valmis lõbutsemist jätkama, kuid ei suutnud paraku enam jalul püsida. Peale selle arvas ta miskipärast, et on just nüüdsama armsa parunessiga hüvasti jätnud ja asub sõjaretkel oma põlise vaenlase parun Kasku vastu, kelle jultumus ei tundnud piire. («Mõelge vaid, mu sõber, see lurjus sünnitas puusast kuue varbaga poisslapse ja ristis ta Pampaks...»). «Päike läheb looja,» teatas ta, silmitsedes päikesetõusu kujutavat gobelääni. «Me võiksime lõbutseda kogu selle öö, suursugused donid, kuid taplustander nõuab und. Ei tilkagi veini sõjakäigul. Pealegi pahandaks see parunessi.»