«Tagahoovis» kuulub Oskar Lutsu loomingulise kõrgperioodi, möödunud sajandi kolmekümnendate aastate esimesse poolde. See on kaleidoskoopiline jutustus agulielanike igapäevastest juhtumustest, mille meeldejäävad tegelased on kanda kinnitanud nii arvuka lugejaskonna mälus kui hiljem dramatiseeringute kaudu teatrilavalgi. Ilmumisaegne (1933) kriitika heitis Lutsule ette jutustuse ideelist nõrkust. Nimelt ei vaevunud autor ühiskonna ebakohti käsitledes nende parandamiseks nõuandeid jagama ega nende üle moraliseerima.

Luts lihtsalt jutustab – meisterlikult, erilise stiilitunnetuse ja kaasahaaravusega. Ta annab «Tagahoovi» mitmerahvuselise ja kirju seltskonna elujuhtumusi edasi suure poolehoiu ja mõistmisega. Vahelduvad melanhoolsus ja huumor, rõõmsad hetked ja sündmused, kus elule alla jäädakse. Eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos lööb praegugi oma värskusega. Suur osa peategelastest on venelased, ei puudu ka kirumised «Tšuhhoonia» suunas. Raamatu lehekülgedel võib kohata nurgaadvokaati, hiromanti, erusõjaväelast, uusrikast ja ajakirjanikku ning ei puudu värvikas seltskond eluheidikuid, keda praegu kodututeks kutsutakse.

Raamatule on teinud kunstnik Tarmo Tali suurepärased tegelaste iseloomu ja väljanägemist iseloomustavad pildid.

Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeeriumi eesti kirjandusklassika programm.