Romaan «Sylvia talv» räägib luuletaja Sylvia Plathi (1932-1963) elust, keskendudes 1962. aastale – raskele, kuid hämmastavalt produktiivsele perioodile, mil varises kokku Plathi abielu Ted Hughesiga ning sündis luulekogu «Ariel».

Väikeste lastega üksi jäänud Sylviat haarab erakordne inspiratsioonipalang – ta luuletab raevuka hooga, valades oma viha ja valu loomingusse. Kolib maakodust Londonisse ja püüab alustada uut elu, tõrjub oma ema katseid sekkuda tütre ellu, klammerdub südames endiselt mehe külge, kuid samas ammutab suhte lagunemisest inspiratsiooni ja julgust, et tõusta jalule jõulise ja omanäolise luuletajana.

Romaani ülesehituse aluseks on «Arieli» algne sisukord – iga peatükk viitab ühele luuletusele. «Arielile» tuginedes kujutab autor Sylviat mitte paratamatult surmale määratud ohvrina, vaid elu eest võitlejana, kes ootab karmile talvele järgnevat kevadet.