Käesolevate novellide keskne teema on inimese hing tema eri avaldumisvormides – too mälu-, mõistuse-, aja- ja tavaloogikaülene, alalises muutumises suurus, mida ükski narratiiv ei kammitse, ainuski paikapanev sõnastus ei raamista.

Hinged ilmuvad peaasjalikult minevikust ja kaovad igavikku, jättes autori hinge kas ava või haava. On neid, kes surevad juba varases lapsepõlves, nagu ka neid, kes murduvad õitsvas keskeas. Kõik kokkulangevused kunagi elanud isikutega on juhuslikud, kõik võimalikud seosed isikuti erinevad; neid kõiki ühendab aga nende hinge haprus, mis on olulisem ja kõnekam kui persona’d, mida nad ühiskonnas etendavad.

Need ei ole tavapärase ülesehitusega novellid – autor on lasknud end mäluassotsiatsioonidel kanda. Ka vaatepunkti loojana, jutustava subjektina on ta nii mõnelgi puhul eelistanud jääda tahtlikult ujuvale positsioonile, otsekui unenäos.

Kes lähedalt loeb, see mõistab.

Annelise Kalbe