Sel ajal, kui ta mind vaatas, hoidis tema mõõgaots liiga madalale; nii madalale, et tema käsi oli kaitseta ja minu mõõgaots oli suunaga selle poole. Näha võimalust, seda hinnata ja siis tegutseda oli sekundi murdosa töö. Järgmiseks hetkeks olin ma küünarnuki sirgu ajanud, mu mõõk tegi ühe hiilgava torke ja pistis läbi tema vehklemiskäe. Kostis valukarjatus, siis sügav tigeduseurin, kui haavatud, kuid mitte võidetud maruvihane krahv haaras oma kukkuva mõõga vasakusse kätte, ja kuna minu oma oli ikka veel kõvasti tema parema käe kondis kinni, üritas ta mind läbi torgata.