Lauri Vahtre põhjalik ja kaasakiskuv essee käsitleb küsimust inimeseks-olemisest ja kaitseb seisukohta, et vähemalt siiamaani on inimeseks-olek võimalik olnud vaid läbi kõlbluse, kultuuri, keele, sugudevahelise tööjaotuse, mille tänapäevased humanismikuulutajad meeleldi üle parda heidaksid kui hunniku häbiväärseid igandeid. Isegi agressiivsus on inimesele alati omane olnud ja siiani pole ükski kõlblussüsteem seda ära kaotada üritanud, vaid kõigest suunata.

Kõik see tekitab tänase humanismi suhtes umbusku. Ega me ometi valel rajal pole? -- küsib Vahtre oma raamatus ja leiab, et juba käesolev sajand peaks meile andma vastuse, kas arenenud läänemaailma tabab suur triumf või suur pettumus.