Raamat sisaldab üksteist juttu ja lühiromaani «Katkuaastate päevikud». Sisukord:

1. Mõistuse laps

2. Öö Haldjamäel

3. Surivoodil

4. See on lind, see on lennuk!

5. Kuldhordi viimane lahinguhüüd

6. Aja umbrohi

7. Rahvuslik ajaviide

8. Suur lõõsk

9. Kehastunud ilu

10. Tänavaliha

11. Katkuaastate päevikud

12. Hiire aasta

-

Toimetaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi märkusi kogumiku koostamisest. Juttude valikul olid mul seekord vabad käed. Otsustasin esitada Norman Spinradi loomingu erinevaid tahke ja samas rahuldada erineva maitsega lugejaid.

1) Klassikalist teadusliku fantastika suunda esindavad jutud «Mõistuse laps», «Öö Haldjamäel», «Surivoodil» ja «Aja umbrohi». Ruumipuudusel jäid kõrvale sellised tugevad novellid nagu «The Rules of the Road», «Once More, with Feeling», «Heroes Die but Once» ja «Subjectivity».

2) Eksperimentaalset suunda esindab «Kuldhordi viimane lahinguhüüd», kus autor kasutab filmistsenaariumitele tüüpilist kollaažvõtet. Sama võtet on teisel põhjusel kasutatud jutus «Suur lõõsk». Kriitikud on Spinradi eksperimentaalsest lühiloomingust esile tõstnud ka novelli «The Entropic Gang Bang Caper» ja seda on tõlgitud õige mitmesse keelde. Mind jättis lugu aga külmaks.

3) Spinrad kuulub «uue laine» väljapaistvamate autorite hulka. See suund rõhutas «sisekosmost» ja ühiskondlikku ulmet. «Uue laine» ühiskondlikku suunda esindavad minu meelest «Rahvuslik ajaviide», «Kehastunud ilu» ja «Tänavaliha». «Sisekosmost» vaatleb Spinrad novellides «Carcinoma Angels», «Neutral Ground» ning «No Direction Home ». Kõigis kolmes Spinradile kuulsust toonud loos on põhitähelepanu uimastitel ja seepärast jätsin need jutud kohe algul mängust välja.

4) Spinrad on kirjutanud päris mitu väljapeetud huumoriga satiirilist juttu. Nende hulgast sai valitud kaks: «See on lind, see on lennuk!» ja «Hiire aasta». Viimase kasuks kõneles fakt, et novell esindab ainsana autori viimase kümne aasta loomet.

5) Lühiromaani «Katkuaastate päevikud» valik oli algusest peale kindel, sest kättesattunud AIDS-i käsitlevatest juttudest on see peajagu üle. Teos on tekitanud lugejates vastakaid arvamusi: mõni jätab kohe algul pooleli, mõni loeb lõpuni ja kiidab veel pealegi. Lõpetuseks tahan märkida, et sama mahuga kogumiku oleksin saanud ka kolme lühiromaaniga: «Riding the Torch», «Deus X» ja «World War Last». Esimest lühiromaani peab Spinrad seniajani oma parimaks lühiteoseks. Ilmselt poleks kolmest lühiromaanist koosnev raamat oma tasemelt käesolevale kogumikule alla jäänud, kuid eesti lugeja poleks saanud Norman Spinradi loomingust sellist ulatuslikku ettekujutust, nagu autor väärib.