"Surres janusse põlvini vees", luges Kareta kusagilt ja see lause hakkas teda elu jooksul sageli kummitama. Janu õnne ja armastuse järele oli suur - see võis olla kui sõõm vett janusele, kuid seda sõõmu merest juua polnud võimalik. Värsket vett leida polnud Kareta suutnud ikka veel.