Kohtuantropoloog David Hunter teab, kuidas panna surnuid üles tunnistama. „Nahk. Inimese suurim organ ja samas kõige alahinnatum. See on ühenduslüli meie meelte ja välismaailma vahel, barjäär, kus lõpeb meie individuaalsus, meie mina. Ja ka pärast surma jääb midagi sellest individuaalsusest alles. Sest isegi surnud ja mahakoorunud nahk säilitab oma endised omadused. Isegi siis võib tal olla oma lugu jutustada ja saladused varjata. Eeldusel, et oskame vaadata.“ Kohtuantropoloog David Hunter lahkub Inglismaalt pärast järjekordset uurimist, mis maksis talle peaaegu elu, ja naaseb Tennessee uurimiskeskusesse, kus ta kunagi õppis. Selles nn laibafarmis loodab doktor Hunter taastada oma enesekindluse ja „saada surnud end uuesti usaldama“. Ameerikas kohtub Hunter vana sõbraga, kes palub teda appi sadistliku mõrva uurimisele. Mägimajakesest leitud ohvrit on jõhkralt piinatud ja surnukeha on lagunenud tundmatuseni – palju rohkem, kui antud oludes peaks olema. Kuriteopaigalt leitud sõrmejäljed viitavad tapjale, kuid Hunter kahtlustab, et asjad pole nii, nagu paistavad. Ja siis leitakse teine ​​surnukeha ning ta mõistab, et sarimõrvaril on talle valusalt tuttavad oskused – kohtuekspertiisi oskused ...