Puhus ikka veel edelatuul ja hiigla jäälahmakas ikka kaugemale ja kaugemale ulgumerele. Jääkamakal asusid neliteist kalurit ja kaks hobust. Inimesed olid olnud tööl aukude raiumise ja võrkude sisselaskmisega ning ükski neist ei märganud, jää oli hakanud äärest eemale liikuma. Ainult siis, kui pääsemine polnud enam võimalik, märkasid nad õnnetust. Hobune oli hakanud ääre poole jooksma, Karlen, kuueteistkümne-aastane poiss, ajanud talle teisega järele ja saanud ta kätte just säärases kauguses, kust võis näha, kuidas jää nihkub eemale. Poiss kihutanud kohe tagasi ja teatanud seIlest seltsilistele, aga kuni nad kõik joosnud jääkamaka äärele, polnud enam lootust kaldale ujuda.