Sunnitööline

Aleksander Grini varjunime taha peitunud kirjanik on huvitavamaid Nõukogude Venes. Ta toodang on vaba vene proosa suurimast pahest: liigsest kaldumisest olude kirjeldusse, rõhutatud etnograafiast, mis tihtigi osutub koormavaks ballastiks. Seetõttu on Grini stiil omandanud meeldiva asjalikkuse, mis tuletab meelde vana-inglise romaane. Tähelepanu äratavad ta eeskujulikud kirjeldused, kõnekeele lihtsus ja tabavad võrdlused, kusjuures puudub igasugune maneerlikkuse taotlus. Grini kangelased asuvad väljaspool aega ja ruumi, neid ei tõuka seiklustesse mingi idee, ei meelita võitlusse ilmavaade ega parteiprogramm. Nad on planeetide kangelased, kes on kõikjal ning eikuskil, kes jälgides oma südame häält võitlevad, tapavad, petavad, röövivad - ja on aumehed ühel ajal. Pole seejuures huvituseta, et ka kõige pöörasemad Grini juttudest on tihti episoodid ta enese seiklusrikkast, paljuvintsutatud elust.