"Kirjandusloome ja muud kunstid tagavad ... jätkuvuse kultuurile, mis võib küll küpsusesse jõuda, kuid päriselt vanaks ei saa kunagi. Selles on koos kõigi aegade armastus, tung vabaduse ja ilu poole. Need jäävad igavesti nooreks."

Raamatu esimese poole („Vaimuväed”) moodustavad varem enamjaolt ajakirjanduses ilmunud lühemad mõtisklused algupärase kirjandusloome üldisest olemusest. Kirjatähtedesse peidetud kujundid ja sõnumid on osutunud otsekui rahvuslikuks vandeseltslikuks „salaväeks”, mis uuema aja „nähtavuse-silmapaistvuse” sündroomi õõnestab, ei lase sel massikultuuri rammusas mullas südamerahus õilmitseda.

Raamatu teine pool („Eesti rahvusliku loovkirjanduse algustest”) keskendub peateemale ‒ rahvuslikult teadliku emakeelse loovkirjanduse suurele algusele, mille viljad võimsaima äratusliku jõuga ilmusid luuletajate Kristian Jaak Petersoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Lydia Koidula ja Juhan Liivi loomingus.