Sune on juba üheksa-aastane. Kohe-kohe sõidab ta suvelaagrisse.

Esimest korda elus. Sune on kuulnud, et laagrilised jagatakse salkadesse. On olemas kanuusalk, millesse lähevad nemad Joakimiga (selles salgas saab krokodille püüda). Veel on jalgrattasalk, kus sõidetakse jalgratastel kumme katki. Ja talumajandussalk, kus lamatakse lehmakookide sees ja loobitakse kividega lehmi. Ja veel rida teisi vapustavaid salku.

Kui ta vaid ei peaks kogu aeg muret tundma nende õudsete kuulujuttude pärast Mustast Mehest, kes hiilivat laagris ringi ja nakatavat lapsi koduigatsuspisikuga...

Aga Sune elab laagris kõigest hoolimata üle, nagu ka paljud muud sekeldused, mida põhjustavad vanemad, kool ja peaasjalikult Sune ise. Kõige raskem löök on muidugi lahkumine Sophiest, tüdrukust, kes paneb Sune vere kihutama kiirusega tuhat kilomeetrit tunnis ja kelle pärast on Sune valmis õnnest või minestama.