Vladimir Sorokini „Opritniku päeva“ järg, antiutoopia või satiir Putini Venemaa võimalikust tulevikust. Venemaa umbes kahekümne aasta pärast. Taastatud on monarhia, seisused, opritnina ja ihunuhtlus, eraldatud end Euroopast ja Kesk-Aasiast Suure Vene Müüriga, välispassid on Punasel väljakul rituaalselt ära põletatud. Ainsaiks tuluallikaiks on gaas ja Hiina transiidilt mati võtmine. Aeg on veidi edasi läinud, gaas otsa saamas, Moskva kortermaju köetakse puude ja käbidega, nädalavahetustel liftid ei sõida, kerjuste arv on hüppeliselt kasvanud. Võrreldes „Opritniku päevaga“ on raamatu struktuur keerukam, see koosneb omavahel väliselt nõrgalt seotud, žanrilt erinevaist, erinevate tegelastega (koolilapsed ja kerjused, opritnikud ja kohtu-uurijad, Suurt Müüri ehitavad sunnitöölised ja tehasetöölised, Valitsejanna ja timukad jne) peatükkidest, mis siiski moodustavad terviku. Päris raamatu lõpus selgub ka „Opritniku päeva“ peategelase saatus.