Loomingu Raamatukogu nr 48.

-

Stanislaw Jerzy Lecile (1909-1966) tõid kuulsuse ja püsiva koha maailmakirjanduses tema satiirilised aforismid. Autor avaldas epigramme ja satiirilisi värsse pidevalt, lihvis nende vormi, läks aina leidlikumaks. Peamisteks huvideks: olustik, seltskond, karjääri psühholoogia, puändiks melanhoolne või kibe kommentaar.

-

Poola ideelis-poliitilised ja ühiskondlikud kogemused aastaist 1955-1957 andsid aforismideks hulgaliselt materjali.

-

Mõned stiilinäited S. J. Lec'i aforismidest:

Iga lumehelves tormis või laviinis väidab end olevat süütu.

Püksid kuluvad isegi troonil istudes.

Hein lõhnab hobustele teisiti kui armunuile.

Ka prohveti habe vajab pügamist.

Ma ei talu filosoofe, kellele meeldib juuksekarva lõhki ajada ja seda veel elavate inimeste peas ning tehes seda kirvega.

Tõde tuleb ikka pinnale. Selleks peab ta ühtelugu sukelduma.

Kõik on inimese kätes. Sellepärast tuleb käsi tihti pesta.

Võid ju lehmale kakaod anda, šokolaadi sa temast ikkagi ei lüpsa.

Surematuse esimeseks tingimuseks on surm.

Mõne inimese mõtted on nii madalad, et ei ulatu ta enese peani.

Mõtlematus tapab. Põhiliselt teisi.

Kõige sagedamini on väljapääs sealsamas, kus oli sissepääs.

Surm on inimtragöödia deus ex machina.

-

Trükiarv 24000.