Ühel nõukal peremehel oli kuus poega, kõik tugevad ja terved nagu õunad. Peremees ja perenaine vaatasid uhkusega poegade peale ja soovisid südames igale suurt õnne ja head iga. Kõige noorem vend, kes juba kuusteistkümmend aastat vana oli, pidi igaühe lootuse järele viimseks lapseks jääma. Aga see lootus läks tühja, sest perenaine ootas juba seitsmendat last. Nüüd oli niihästi vanematel kui lastel õnn või õnnetus oodata. Õnn, kui tütar oleks sündinud, õnnetus, kui poeglaps oleks ilmale tulnud. Seitse venda on ju ikka õnnetuse arv. Mitu kirikut olevat juba maa alla vajunud, kus seitse venda korraga sees käinud; mitu laeva olevat põhja vajunud, kus seitse venda peal olnud, muud õnnetused arvamata! Isa ütles: Sünnib poeg, siis panen ma kirve katuse harjale püsti, sünnib aga tüdruk, siis panen ma siidlindi lipuks katusele.