Steven Pinker tõestab kahte teesi, mida me igapäevases elus ja, paraku, ka poliitikas pole mitte alati mõistnud. Esiteks, Valgustusajastu, millele me võlgneme tänu kogu tsivilisatsiooni arengu viimase kahe ja poole sajandi jooksul, tegelikult jätkub. Just Valgustusajastule iseloomulik toetumine põhjuslikkusele, teadusele, humanismile, sõna- ja mõttevabadusele toonud kaasa progressi, mis oma tulemuslikkuses ja sisulises tähenduses on võimalik vaid läbi nende ja neile toetuvalt. Pinker tõestab seejuures veenvalt, arvukate uuringute tulemustele toetudes, et tegelikult oleme me globaalse inimühiskonnana teel Valgustusajastu ihaletud indiviidi õnnele ja koos sellega ühiskonna õitsengule, tehes tänaseks läbi pretsedenditu arenguhüppe. Kuigi sel teel on olnud ka palju karisid ja me pole kaugeltki veel kohale jõudnud. Teiseks, ta juhib tähelepanu sellele, kuidas maailmas on jätkuvalt ja paiguti tõusvalt populaarsed erinevad regressiivsed ideed, mille levikule aitab kaasa nii maailma keerukuse ja informatsiooniuputuse kasv kui ka ideede ja põhjendamata sõnumite levikut soodustava tehnoloogia võidukäik. Mistõttu tuleb neile jõuliselt ja argumenteeritult vastu astuda. Kuid parandamatu ja seetõttu nii südamelähedase optimismiga ütleb ta, et probleemid olid, on ja jäävad. Kuid nad ongi selleks, et neid lahendada, mitte neist heituda. Valgustusajastu vaba inimene elab meis edasi!

– Raivo Vare