Georgi Žukovi renomee on aegade jooksul korduvalt muutunud. Nõukogude ajal tõusis ta hinnatud väejuhiks, Stalini ajal langes põlu alla, Teise maailmasõja järel sai temast taas ülistatud kangelane.

Hiljuti avatud Nõukogude arhiivimaterjale, sealhulgas ka Žukovi tsenseerimata memuaare uurinud Geoffrey Roberts maalib ilmeka portree sellest vastuolulise kuulsusega mehest, tema tasakaalustatud hinnang lõhub Žukovi ülespuhutud kultuse, kuid ühtaegu tunnustab meest ja tema saavutusi õiglaselt.