Käesolev raamat keskendub ajavahemikule Teise maailmasõja lõpust kuni Stalini surmani ja mõni aasta pärast seda ehk kõige pimedamale ajale meie lähiminevikus, mil hävitati talud ja kodud ning rööviti varad. Linnaelu „riigistati“ kohe, tööstus- ja äriettevõtted võeti üle kibekiiresti, ent 140 000 taluga seda nii lihtsasti teha ei saanud. Alles sundkollektiviseerimisega 1940. aastate lõpus võeti rahvalt ära kõik, nii maad kui majandid, ning keerati ka maaelu lõplikult pea peale.

Stalini aega Eesti külaelus on uuritud üllatavalt vähe, kuigi sellekohast materjali on ohtralt. Kõnekad oma aja dokumendid on kolhooside ja sovhooside koosolekute protokollid, aga ka varade üleskirjutused ja erinevad märgukirjad. Neis leidub värvikat infot, mismoodi kulges üleminek ühest maailmast teise n-ö ametlikult, nagu asi pidi olema ja välja paistma. Need ürikud kõnelevad ka sellest, millised olid kolhoosielu igapäevased probleemid, ent esile tulevad ka külaelu mured palju laiemalt.

Inimeste hakkamasaamisest annavad haruldaste allikatena pildi nii muuseumide arhiividesse kui ka otse käesoleva raamatu autori kätte sattunud isiklikud päevikud. Väljavõtted nendest annavad lugejale ainulaadse võimaluse tunnetada tollast aega nii, nagu elas seda läbi päeviku kirjutaja. Keerulistes oludes ja iseäranis Stalini ajal võis päevikupidamine sõna otseses mõttes eluohtlik olla, seda enam on meil põhjust nendele inimestele tänulik olla.

Raamatus on veidi üle 100 pildi nii muuseumidest ja arhiividest kui ka erakogudest. Viimased neist annavad hea kontrasti propaganda ja tegeliku elu vahel.