Anaïs Nin on oma ajas ainulaadne. Ainulaadne on juba tema päritolu: isa, helilooja ja kontsertpianist Joaquin Nin, oli hispaanlane, emas voolas prantsuse ja taani veri. Anaïs Nin sündis 1903. a. Pariisis. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1932. a.

-

Romaanist romaani jäävad korduma teemad ja tegelased - näitlejad, tantsijad, kunstnikud, muusikud, kirjanikud –, nad põimitakse siseloogikast lähtudes, kujutluslike võimaluste loomiseks; Nini teema öeldakse olevat sisekosmos, kus tegelaskujud tõmbuvad, tõukuvad, sõltuvad üksteisest nagu satelliidid planeedist, keerlevad kõik ühes ja samas rondos, esitavad oma episoodi, kuulavad ära korduva refrääni. Süžee ja dialoog, nagu nüüd aimata, Anaïs Nini ei huvita - temast peab saama modernismi klassik, sisemonoloogide esitaja, rütmilise keele, sensuaalsete kujundite, psühholoogilise impressionismi meister. Võrdlus rondovormiga on igati kohane, sest muusika – džässist klassikalise keelpillikvartetini – on Nini meelest mälu, meeldetuletaja, mis ei lase mineviku eest pageda, iga järgmine kuulamine seostub eelmisega, iga eelmine tekitab järgmise.

-

Episoode hoiab koos naine – võrgutav, alistuv, kaitsetu, sest ta vajab sõltuvust mehest niisama palju kui vabadust, neid ühte sobitada ei olegi nii hõlbus, mõlema esitatud nõuded on ühtviisi karmid ja tabamatud, panevad heitlema sõltumatuse ja sõltuvuse vahel, maitsma joovastust ja anxiety't selle sõna kogu tähendusskaalas rahutusest ängini.

-

Tegelaste ja teemade korduvusest hoolimata ei ole tähtis, millises järjekorras Nini lugeda.