Kui paluda mõnel mõttetarkade rühmal, ükskõik kas idas või läänes, nimetada filosoofilisi teoseid, mis on jätnud neile kõige kauakestvama mulje, siis kaasab enamik neist sellesse loetellu ka Spinoza «Eetika».

-

See raamat, mida filosoof ise kirjeldas kui püüet esitada «tee sisemisele vabadusele», on kahtlematult üks sügavamaid ja põhilisemaid teoseid kogu filosoofilises kirjanduses. Õpetada inimest olema oma kirgede ja emotsioonide peremees -- niisugune on lõppkokkuvõttes «Eetika» eesmärk.

-

Inimest valdavad võimsad ja vastuolulised tundmused nagu hirm ja lootus, armastus ja vihkamine, kaastunne ja süümepiin. Ainus vabanemisvõimalus nendest siseheitlustest on veel tugevama tundmuse kogemine: amor dei intellectualis (jumala intellektuaalne armastus).

-

Kuidas saavutada see summum bonum, suurim inimlik hüve, hoolimata kuulsusejanu, ahnuse ja seksuaalkire konfliktsetest ihadest, olla suuteline vaatlema igapäevaelu panoraami sub specie aeternitatis (igavikulisest vaatepunktist) -- see on Spinoza peaeesmärk ja tema kaalukas panus mõtteteadusesse.