Soomusautoga Eesti Vabadussõjas

Minu rindeelamusi 1919-1920

Kapten Einar Paul Albert Muni Lundborg (1896-1931) on esitatud kõigis maailma suuremais entsüklopeediais, kus ta esineb peamiselt kui kindral Nobile kangelaslik päästja ühenduses õhulaeva «Italia» hukkumisega polaarekspeditsioonil a. 1928. Ta on sündinud rootsi misjonäri pojana Kalkuttas, üles kasvanud ja koolis käinud Rootsis, hukkunud Linköpingi lähedal lennuõnnetusel katselennul uut tüüpi hävituslennukiga. Paljudes entsüklopeediates on märgitud ka ta osavõtt vabatahtlikuna Soome ja Eesti Vabadussõjast.

Oma elamustest Eesti Vabadussõjas on kapten Lundborg järele jätnud mahuka päeviku, mis on kirja pandud Valgas a. 1920, vahetult Eesti Vabadussõja õnneliku lõpu järel, kus ta teenis ülemana soomusautol «Kalevipoeg». Kahjuks jäävad mälestused pooleli.

E. Lundborgi mälestustes elustub mitte üksnes noor, julge ja seiklushimuline ohvitser, vaid ka inimene, kelle nooruslikud armuunelmad olid purunenud, kes majanduslikult endale kuidagi jalgu alla ei saanud ja kelles küdev võitluskirg ajendas teda kahte – Soome ja Eesti Vabadussõtta, kus sõjaraskuste endale koormamisega, surmapõlguse ja hulljulgusega lootis tasakaalustada ja katta mineviku suuri ja valusaid puudujääke. Ta elu koosnes pikast seeriast katkestumisist ja nii kuuluvad ka ta mälestused katkestumiste ahelasse, mis pikapeale hakkasid tunduma juba paratamatusena ja loomulikena. Nii näib ka ta hukkumine Linköpingi lennuväljal kui mingi ümardatud ja loogilise lõpuna ja sellisena on soovitav lugeda ja ka hinnata seda teost.

Jüri Remmelgas