Kui üldiselt on Luts eelkõige tuntud "Kevade" autorina, siis käesoleva teose puhul on tegu hoopis teist laadi teema ja stiiliga, mis juhuslikult lugemusele sattudes üsna üllatavalt mõjub. Müstika, salapära, ebareaalsus, saatuslikkus, igatpidi, siit ja sealt impressionism. Paljud tõmbavad antud teose puhul paraleele Tuglase "Felix Ormussoniga" . Veidi sarnasena, seda just stiililt, tundub ka Gailiti 1945. a ilmunud "Leegitsev süda". Jutustus on huvitav, kohati isegi pingeline, pisut armastust, mõnusat irooniat ja tabavaid ütlemisi. Nagu Lutsu puhul ikka.