„Lapsest saati oli leitnant García Guerrero oma pereliikmetelt ja koolikaaslastelt ning hiljem kadeti- ja ohvitseripõlves kuulnud Juhi pilgu kohta nii mõndagi. Pilgust, mida ükski inimene ei suutvat silmi maha löömata välja kannatada, tundes teda ühtäkki valdavat jahmatust, tühistatuna neist läbitungivatest silmadest kiirgavast jõust, mis nagu läbistaks selle haardesse sattunu kõiki salajasi mõtteid ning kõige varjatumaid ihasid ja soove, kiskudes ta alasti.“

Mida siis toob säärane Jumala positsioonile roninud võimuri kalk iguaanipilk nähtavale oma alasti kistud alamates?

„Soku pidulaud“ on Nobeli auhinnaga pärjatud Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa 2000. aastal ilmunud romaan, mille tegevus toimub Dominikaani Vabariigis diktaator Rafael Trujillo (hüüdnimega Sokk) valitsuspäevil, jäikade soorollidega hierarhilises ühiskonnas.

Osaliselt fiktiivne, kuid peamiselt siiski tõsielul põhinev sündmustik on edasi antud paralleelselt kahe põlvkonna esindajate silme läbi. Üks tegevusliin hargneb 1961. aastal diktaator Trujillole (hüüdnimega Sokk) osaks saanud atentaadile vahetult eelnenud või järgnenud pinevatel aegadel, teine aga kolmkümmend viis aastat hiljem, kui režiimiga koostööd teinud senaator Agustín Cabrali tütar Urania pöördub pagendusest tagasi koju, et tuua selgust enda ja oma kodumaa minevikku. Tema ammu aega tagasi ebasoosingusse langenud isa on saanud ajurabanduse; nagu krimpsu kuivanud muumia istub see kunagi nii võimas mees nüüd päevast päeva oma kiiktoolis ja ootab üksnes surma. Kas ta üldse mäletabki veel oma kunagisi tegusid ja nende ajendeid? Või on nii tema peas kui üldse kogu riigis maad võtnud unustus?

„Soku pidulaud“ on kaleidoskooopiline portree vägivaldse võimu kuritarvituste ja korruptsiooni pikaajalisest psühholoogilisest mõjust kõigile, kes sellega kokku puutuvad.