Eda Ahi viies luuleraamat on sündinud peaasjalikult Ukrainas. Kohatundlik, küps, keelemänguline, teravmeelne, romantiliselt riivav. Kaunis ja metsik kui pika okkaga punane roos.

selle maa keel

meie – liivlased, alliksaarlased,

punapõsised valgeklaarlased,

köhalased ja nohulased,

pidevahädaohulased,

okkalised, mägised, raudsed,

rabavad, metsikud, tammelaudsed.

jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis,

meie pärisorjus on päris –

ta on meil raamatuis, suudes ja päis.

kes ta kord juba sündides päris,

sõnas ja lihas ta köit mööda käis

küllap selline saatus, kui tabab,

ühele rahvale õnne ei too –

kui me ainult, ka kaelani rabas,

ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo.