Valter Ojakääru kolmas Eesti levimuusika ajalugu käsitlev raamat peatub sõjajärgsetel aastakümnetel. Ei olnud need teiste seas lihtsad ka kunstirahvale. Siingi suruti maha andeid ja loomingulisust, uue elukorralduse ja ideoloogiareeglitega harjumine ning toimetulek nõudis üksjagu meelekindlust. Kuid eesti muusika elas, muusikakollektiivid ja muusikud tegutsesid oma lemmikalal vaatamata vahel üsnagi absurdsele välisele survele. Raamat on unikaalne faktitihe, tõeste mälestuskildudega pikitud ülevaade tollasest muusikaelust, inimestest, kelle kanda oli meie muusikaelus aegade silla ületamine.