Viljo Kojo (tema töödest on varem (1929) eesti keeles ilmunud novellikogu «Päike, kuu ja valge hobune») loomingus on omaette ainevaldkond, kus kirjanik lugeja südamele vahest kõige lähemale pääseb, – noorusmälestuste meenutamine ilukirjanduslikus vormis. Sinna kuulub ka «Sinise kambri unenägu» (1948).

-

Kirjanik ütleb raamatu sissejuhatavates ridades «Unest ja tõelusest»: «Meie ilmsiuned ja kujutelmad on tõeliste unenägudega suguluses selle poolest, et nad tulevad ja lähevad meie tahtest sõltumata ja et unenägude motiivid on teadvuse tagamaade kaudu seoses ilmsielu unistuste la faktidega. Mõistusliku kavandamise ja läbimõeldud ülesehituse abil rajab kirjanik sageli oma teose ilmsiunede ja kujutelmade põhjale. Vahel aga heidab ta oma unenägude paati ja laseb end kujutlustuultel ja -voogudel kanda. Nõnda on tehtud käesolevalgi juhul ja nii on sündinud sari fragmente inimeste elusaatusest, omamoodi rapsoodia, vabalt võsuv ühendus unest ja tõelusest – pildikudum.»

-

Soome keelest tõlkinud Harald Lepik.

-

Trükitud 18 000 eksemplari.

-

Loomingu Raamatukogu.