Luulekogu.

-

HÕBEMAA

Vihma väikesed vasarad

taovad ja taovad,

sooja lõikuskuu kamarat

pinnivad õigeks.

Juba rada on sulanud

helkivaks nireks,

turris heleda harjana

haljendab koppel.

Puhtakspestuna valendab

taevarand kaugelt vastu,

mööda selget hõbedat

maisel maanteel astud.

Kaigub vastu ja tiniseb

kõik, mis vähegi saab.

Ennäe rõõmsat inimest

sellel hõbedasel maal!

-

Trükiarv 10 000.