Sinine jalgratas, 2000, 419 lk

1939. Léa Delmas on 17aastane. Tema perekonna Montillaci mõis asub Bordeaux' kandi viinamarjaistanduste keskel. Léa elu on kokkuvõte selle maa lõhnadest, valgusest, omaste õrnusest. Montillacis tegeldakse ettevalmistustega balliks

Ent sõja kuulutamine hävitab selle suvelõpuharmoonia ja tekitab Léas kaose. Léa avastab ja trotsib hävingut, põgenemisi pommirahe all, surma, natslikku okupatsiooni, mõisa hõivamist, naudingu metsikust, tunnete haprust. Neil esimestel sõja-aastatel on ta sunnitud tegema võimatuid valikuid.

Ja kurat naerab..., 2000, 382 lk

1944. Sõda on kõhklused lõpetanud ja igaüks on valinud oma leeri. On kätte jõudnud tapmiste, arveteõienduste ja suurte sõjaliste vastuseisude aeg. Lea on küpsenud. Pärast seda, kui ta avastas hirmu, avastab ta ka julguse ja vihkamise. Lüües nõrkemiseni kaasa kõigis võitlustes, siirdub ta põlevast Montillacist oma vabal tahtel varemetes Berliini, läbides juubeldava Pariisi, kus varitsevad veel ohud. Selle koletu sõja kahe viimase aasta jooksul on Lea seltsiks surm ja just surmast ammutab ta kõige väiksemaidki mõtteid elust, mis omandab armastuse sära. «Ja kurat naerab» lõpetab triloogia, mis algab raamatutega «Sinine jalgratas» ja «Henri Martini avenüü 101».

Henri Martini avenüü 101, 2000, 367 lk

Järg raamatule «Sinine jalgratas» 1942. aasta sügiseks on Montillaci mõis vägagi muutunud. Elu on raske. Õnn on loovutanud koha leinale, muretus puudusele. Okupatsiooni kõige mustemast küljest avastab Lea ülesandmise, alatuse, kollaboratsiooni. Tema lähedased peavad läbi elama piinamisi, teised reetmisi. Lea valib raevunult vabaduse leeri: vastupanuliikumise. Kõigi ohtude kiuste astub ta võltslõbude ja tõeliste õuduste Pariisis okupantidele vastu, püüdes päästa neid, keda ta armastab. Üksnes tema elujanu, noorus ja taltsutamatu tundelisus aitavad tal vastu pidada.