Simone tõusis. Armetuna, määrdununa, kõhn, suurte sügaval asuvate silmadega nägu rahulik, nii seisis ta seal, võidetud, hukka mõistetud juba enne, kui ta sai suudki lahti teha. Proua võitlus selle lapsega oli ebavõrdne algusest peale. Simone'il ei olnud kõige vähemaidki väljavaateid. Mis ta ka ütleks, tema saatust see ei muudaks, ta teadis seda, kõik teadsid seda. Ja siiski vaatasid teised seda võitlust palava osavõtuga ja ootasid põnevil, mis Simone ütleb.

Ta ütles: «Ma tegin seda sakslaste pärast. Teie kõik teate seda, kogu Saint-Martin teab seda.»

Need olid lihtsad sõnad, neis polnud midagi uut, nad ei kummutanud proua süüdistust. Küll aga kummutas proua süüdistused Simone'i nägu: see oli noor, tõsine, kibestunud, süüdistav nägu, ja ükski alamprefekti töötoas viibivaist inimestest ei unusta seda kunagi. Proua ei teinud Simone'i sõnade peale ühtki liigutust, ainult ta naeratus muutus sügavamaks. «Kas sa tahad ütelda, et ma valetan?» küsis ta tooniga, mis tegi võimatuks sellele «jah» vastata.

«Jah,» vastas Simone.

See oli vaikne «jah», mitte väljakutsuv, vaid isegi viisakas. Kuid selles oli nii palju tõde, et proua suurejooneline süüdistus selle ees kokku varises.