„Silmus, süstal ja giljotiin” on tulvil verepritsmeid ja verevalamist. Selles on kirjeldatud ilustamata kujul kõige levinumaid hukkamisviise läbi aegade. Raamat saab alguse Rooma Colosseumist, kus kurjategijaid rebisid lõhki metsloomad, ning kulgeb läbi keskaja, mil kurjategijaid ootas terve müriaad võimalikke hukkamisviise: neid võidi peksta, põletada, keeta, üles puua, neljastada, uputada või elusalt matta. Prantsusmaa ajaloole keskendudes vaadeldakse lähemalt giljotiini leiutamist ja selle osa Prantsuse revolutsioonis. Pikemalt peatutakse poomiskunstil ning juttu tuleb lähemalt ka teibasseajamisest, elektritoolist, gaasikambrist ja mürgisüstist.

Selles meeliköitvalt võikas raamatus uuritakse mitmeid huvitavaid küsimusi – näiteks kui kaua säilitas maharaiutud pea teadvuse, – ja tuuakse ilmavalgele huvipakkuvaid kilde – näiteks loo timukast, kes tõstis hukatu pea kõrgemale, rahvale vaadata, komistas ja kukkus tapalavalt ka ise surnuks. „Silmus, süstal ja giljotiin” ei ole mõeldud nõrganärvilistele ja sobib ainult täiskasvanutele!