Arnold van Gennepi (1873–1957) 1909. aastal trükivalgust näinud «Siirderiitused» kuulub vaieldamatult mõjukaimate teoste hulka antropoloogias.

See raamat oli esimene süsteemne käsitlus tseremooniate ja rituaalide rollist inimelu erinevate staadiumide ja rühmakuuluvuste vaheliste üleminekute markeerimisel. Taolisteks hetkedeks või perioodideks võivad muuhulgas olla rasedus ja sünnitamine, sünd ja lapsepõlv, puberteet, initsiatsioon erinevatesse rühmadesse, kihlumine ja abiellumine, surm ja matused, kokkupuuted külaliste ja võõrastega ning füüsilised siirded ruumis, üle piiride, pühaks peetud tsoonidesse.

Nendele ja mitmetele teistele näidetele toetudes kirjeldab A. van Gennep siirderiitustele omast universaalset, kultuurilisest ja ajaloolisest kontekstist ning mitmekesisusest suhteliselt sõltumatut struktuuri.