Jutustus käsitleb ühe väikelinna klaasitehase elu 60-ndate aastate algul. Tegelaskond on arvukas ja mitmekesine, keskseks küsimuseks kollektiivsus ja seltsimehelikkus.

See juhtus ühes linnas ja ühe vabriku ametiruumis. Sel päeval oli säärane päevakord: kes sisse tuli, pidi pudeli kaasa tooma. Ning tagantjärele paistis, et sellest kõik algaski.

Enn Jalajas sai karistada.

Enn Jalajas sai kiita.

Karistati teisigi, vahel kiideti ka.

Jagati seal hirmu ja armu, aina hirmu ja armu, nagu jagab araablane oma hobusele või naisele. Aga miks peab kogu aeg võitmatu olema? See on isegi ebainimlik. Ja ülepea: mis on ülekohus kui niisugune?