«Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud.» Selle lausega algab «Seitsmes rahu­ke­vad», mille aegruumiks on sõjast toibuv kolkaküla. 1985. aas­tal mõ­jus segaseid aegu avameelselt kujutav teos omalaadse vapustusena. «Seitsmenda rahukevade» alguses läheb peategelane, viieaastane tüdruk emaga pihlakaid korjama. «Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul.»