"Sammud kastes" on valik autori lehekirjutistest ja fotodest, mis on valminud seitsme aasta jooksul.

Vassili Peskov on andekas sulemees ja kunstnik , fotograaf pealekauba. Tema jäädvustas homsetele põlvedele naise erutusest ja ootusest üleva näoilme, sest kosmonaut, kes esimesena maapallilt lahkus ja siia ta­ gasi tuli, oli Valentina mees Juri Gagarin .

Tema, Peskov, intervjueeris enne starti kõige lõbusamat kosmonauti ( kui ajakirjanikul tohib olla isiklik arvamus ) Pavel Popovitšit. Ta armastab Venemaa metsi ja matkaradu, kuivade steppide ääretust ja kaugete järvede hanede laulu, nii nagu Turgenev seda armastas . Väga kiindunud on ta vene inimesse. Sellest kõigest ja veel paljust muust kirjutab ta oma reportaažide raamatus « Sammud kastes », mille eest talle antigi preemia. Lenini preemia ajakirjandusliku Inimlikkuse, suure ja sooja südame eest .

Aga protsendid, plaanid ja nende ületamised, täiendavad kohustused ja hoogtööpäevad, kuivusest tuld kartvad sõnumid, kiretu asjalikkus , soliidne akademism, mis ka veel saadab mõnigi kord ajak irjaniku teed üle leheveergude? Kas tema, ametivend, kellele täna võime uhked ja kadedad olla, ei ole siis meie elu edasim ineku teetähiseid mõõtnud ?

Ta on seda kogu aeg teinud. Teeb tulevikuski. Tema mõõtkava ainult erineb keskmisest kulunud sentimeetripaelast. Ta arvutab tonnid, kilomeetrid, protsendid ja loosungid ümber inimlikeks rõõmudeks. Peskov on poeet ajakirjanduses, mees , kes armastab oma kangelaste sisemist suurust ja suhtub väga tõsiselt oma ametisse .

Sest ajakirjaniku töö, mõtted ja Ideed ulatuvad õnnelikul juhul miljonite inimesteni ja leiavad vastupeegelduse nende töödes ja tegudes.

Kui teadus peegeldab tegelikkust mõistete varal, kirjandus ja kunst kunstiliste kujundite abil, siis publitsistika ühendab endas mõlemad tegelikkuse peegeldamise ja tunnetamise vormid . Ametialane kogemus lubab seejuures väita, et just niisugused kirjatööd, kus materjali teaduslikule täpsusele ja mõttesügavusele liitub ere kirjanduslik töötlus, looja karakteri isikupärased näojooned, jätavad lugejale elamuse.

See aga ongi eesm ärk. Et iga kirja ­ tükk leiaks inimese, kes teda vajab.

(Ivar Trikkel)