Šamanism ei nõua uskumist. Te lihtsalt tegelete sellega ja kogute teadmisi. Need teadmised on praktilised ja tekivad tegutsedes. Šamaanil pole ühtegi pühakirja, mida peaks austama ja mille käskudest kinni pidama. Religioonidele see ei sobi, sest annab inimsele liiga palju vabadust.

Mõte sellest, et haigus võib olla abiline, kes on kannatajatele kasulik, on meie moodsas kultuuris raskesti mõistetav, sest meid on õpetatud mõistma, et haigus on õnnetus. Šamaan ei näe haiguses vaenlast, keda tuleks hävitada, vaid abilist, kes aitab inimest tema arengu teel. Haigussümptomid on hoiatussignaal, et meie struktuurid hakkavad tasakaalu kaotama. Tasakaal taastub, kui hakkame jälle austavalt suhtuma Maasse ja selle elanikesse – siis ka inimesesse ja iseendasse. Nii pole iidsed šamaanlikud teadmised olnud kunagi vajalikumad kui praegu.