Mets on küla, linna või mõne teise kultuurkeskkonnaga võrreldes salapärane paik. Saati siis salamets. Arvata, et seal on veel enam haldjaid, lapsepõlve muinasjuttude kangelasi ning puberteedieas loetud Loomingu Raamatukogudest pärit tuttavaid leida. Neidsamu, keda ka Blomstedt kohanud, aga teisigi, kes meie siinsele metsatukale armsad ja omased. Igati mõnus lugemine. Hariv ja intrigeeriv. Suurepärane näide soomlaseks jäämisest eurooplaseks saades.

Või peaks ütlema eurooplaseks jäämisest soomlaseks saades, sest eurooplased oleme me tihti juba sedavõrd, et ka oma kodune kultuur (keel välja arvatud), tahab mõistmiseks avastamist ja teadlikku pingutust saada. Salamets on nagu jalutuskäik vanade tuttavatega, kes värskeid aforisme pilluvad. Lugema peaks seda iga kultuuri- ja usundiloolane ning antropoloog, igaüks, kes suudab ja saab. Antropolooge, kes aborigeenide asemel eurooplasi uurivad, pole just palju leida. Lisaks Blomstedtile tuleb kiiruga meelde ka raamatus mainitud René Girard. Ometi tundub see aja nõue olevat. Nii nagu meesuuringuid niikaua vaja ei läinud, kuni mees normatiivseks inimeseks oli, ei suudeta ka Euroopa kultuuri (kultuure) seni objektiivselt ja sügavuti uurida, kuni seda normatiivseks peetakse. Derrida sõnul on Euroopa identiteediks totalitarism. Ehkki Blomstedti sotsiaalne survamine otseselt ei huvita, rakendab ta antropoloogilisi kontseptsioone pärismaalaste asemel Euroopa kultuurile ning selle tuntumaile tegijatele, muutes uurijad ja otsustajad sedapuhku ise uuritavaiks.

- Andrus Norak