Rootsi ajakirjanik, poliitiliste huvidega anarho-sündikalistliku hoiakuga Stig Dagerman (1923-1954) saadetakse ajalehereporterina sõjas purustatud Saksamaale. Tema reportaažidelt loodeti värsket pilku ja sõltumatut lähenemist, kuna harilike akrediteeritud ajakirjanike vabadust piiras kohustuslik koostöö okupatsioonivõimudega. Noor tundmatu kirjamees, kelle reisi lisaeesmärgiks oli abikaasa sugulaste külastamine, võis liikuda hoopis teisi radu pidi ja näha teistsugust tegelikkust. Tal oli «täielik vabadus kirjeldada sõjajärgset draamat, nii nagu ta seda kogeb, ilma igasuguste siduvate ettekirjutusteta».

Reis jagatud Saksamaa Inglise ja Ameerika tsooni kestis ligi kaks kuud 1946. a. oktoobrist detsembrini.

Reisil nähtud masendus üldise kaose ja kannatuste nägemisest ei lahku kirjanikust enam iialgi.

Koju jõudes kirjutas Dagerman oma muljetest kaksteist ajaleheartiklit, raamatuna ilmusid need 1947. Kaasaegne kriitika hindas noort reporterit mitmeti, laites tema üldhumanistlikku hoiakut, «et ärateenitud kannatust on niisama raske taluda kui teenimatut».

Kummalisel kombel on Dagermani kõige ajakajalisem teos aastate möödudes osutunud üheks tema kõige ajatumaks saavutuseks.

- Anu Saluäär