«Sadakond nõiutud suitsukest» on pärimuslikult põhjalt tiibu sirutav arenguromaan – justkui Kalevipoja astumine 21. sajandisse. Romaanile on iseloomulik isikupärane, poeetiline ja kujundlik keelekasutus, põimuvad rahvajuttudele omased stiilivõtted ja luulerütmis sõnaseadmine.

Romaan arutleb väikerahvaste iseolemise ja enesemääramise üle ajal, mil enamik otsuseid tehakse kabinetivaikuses inimeste poolt, kes täidavad tuimalt norme ja normikesi ning näevad eripäraseid maakohti kui kultuuristamist vajavaid tumedaid plekke maakaardil. Romaan esitab küsimuse elu võimalikkusest maal, mõtiskleb väikeriigi iseseisvuse võimalikkuse üle Euroopa Liidus, tehes seda läbi huumoriprisma ning jäädes igas olukorras positiivseks. Eestlast portreteeritakse kui jonnakat iseolijat ja isetegijat ning võimude vaikset, kuid järjekindlat alttõmbajat. Välja joonistub mahlakas-tummine maaelupilt, millesse lõikub maailma tundmatum ja ka tumedam pool – nõiakunst, ravitsemine ning kaasaegsete religioossete praktikatega tembitud muinsuseterakesed.

Lugu on üles ehitatud nagu klassikaline imemuinasjutt – see on kangelase teekond ja katsumuste kaudu inimeseks kasvamise lugu. Peategelane Martin, kes on pere vanem ja samas silmapaistmatum vend, sattub töö tõttu talle harjumatusse külakeskkonda, kus areneb ajapikku soovimatust sissetungijast juhtfiguuriks ja pälvib oma vapruse eest kogukonna tunnustuse ning saab kuningaks. Kauni värvilaiguna põimub ootamatusi ja relvatärinat täis maailma peategelase ootamatu ja imeline armastuslugu.

Raamatu tegelasgalerii on värvikas, esindatud on lai valik inimtüüpe meie keskelt, lisaks üks erakordselt šarmantne ja võluv siga nimega Oskar.