Mõiste „riigisaladus“ oli Eestis 1918–40 küll kõnekeeles kasutusel, kuid sellel puudus õiguslik definitsioon (lähedased mõisted olid sõjasaladus ja ametisaladus). Käesolevasse raamatusse koondatuna mõistetakse seda kui riigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajavat teavet. Sarnaselt muule maailmale, oli riigisaladuse kaitset puudutav regulatsioon seaduse tasandil Eesti Vabariigis perioodil 1918–1940 küll olemas, kuid fragmentaarne.

Puudus küll ainult sellele valdkonnale keskendunud nö riigisaladuse seadus, kuid valdkond oli kaetud karistusseadustes, avalikku teenistust reguleerivates seadustes ja trükiseadustes, kusjuures põhirõhk oli karistusseadustel, milles oli veel 1940. aastani tunda tugevat tsaaririigi 1912. aastast pärineva regulatsiooni mõju.

Raamatus sisalduv materjal uurib nii regulatsiooni olemust ja sisu, tugevusi ja nõrkusi ning dünaamikat aastatel 1918–40.