„Ma ei ole üldse kindel, kas ma suudan mingit magustoitu süüa. Need restoraniportsud on enamasti nii suured, “ ohkas Sveta.

„Mitte siin,“ turtsatas Märten. „Siin tuleb seda „portsjonit“ mõnikord taldrikult luubiga taga ajada. See on gurmeerestoran.“

Märten eelistas ise pubide suuri toiduportsjoneid, Carmelitas käis ta ainult siis, kui oli vaja kellelegi muljet avaldada. Nagu näiteks täna.

„Te olete üks kummaline mees, Märten.“

„Sina. S i n a oled üks kummaline mees,“ parandas Märten. „Mis mõttes ma siis kummaline olen?“

„Noh, ma tean ju, mis sinust linna peal räägitakse. Ma ei olnud päris kindel, mis ma sellest arvama peaksin, aga nüüd tundub, et sa oled tegelikult üks ... päris lahe tüüp.“

Märten ei osanud selle peale midagi kosta. Vaenuliku telekanali esindaja arvab, et ta on „lahe“? See kohtumine oli igatahes üllatavalt hästi alanud. Et ta nüüd ainult midagi jälle ära ei rikuks.

„Mind on viimasel ajal nii palju põhjuseta laimatud, et ma tundsin, et pean lõpuks enda kaitsmiseks midagi ette võtma. Seega ma tahaks sulle lihtsalt rääkida, milline mees ma tegelikult olen. Ma ei ootagi, et sellest mingi ajakirjanduslikus mõttes väga hea loo saaks, aga äkki annab midagi siiski teha.“

See on muidugi lausvale. See on täpselt see, mida ta kohtumiselt ootas. Et naine teeks Rahva TV-s ühe korraliku persooniloo, kus ta saaks maailmale näidata, kui õilsameelne ja hooliv mees Märten Moks tegelikult on.

Helen Käit on kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele. Kirjastus tänapäev on välja andnud tema lastejutuvõistlusel 3. koha saanud töö „Aardejaht Nõmmel“ (2016) ja romaanivõistlusel ära märgitud käsikirja „Fööniksi viimane lend“ (2017).