„...inimesed – koletislikud, geniaalsed, julmad looduse loodud olevused, kes olid sellesama looduse üle võimu saanud, kuid ei kasuta seda võimu mitte kõige elava hüvanguks...”

-

Selline võiks olla selle kogumiku moto, mis koondab enamasti sel sajandil kirjutatud Vene ulmekirjanike lühijutte ja jutustusi. Vastavalt sellele, kuidas on muutunud üldine meeleolu (antud kontekstis pole oluline, kui „ametlik” või „päris” see kunagi oli või on), on ka läbi varasemate kogumike („Keskpäeva varjud”, „Me armastame Maad” :1 & :2) toon aina süngemaks läinud. Või nagu koostaja eessõnas märgib, suudavad vene keeles kirjutavad autorid imeusutavalt luua masendavaid maailmu.