Georg langer kuulis hassidide lugusid nende viimaste esinejate suust. Ta jutustab neid nii rahvapäraselt, nagu kuuljad neid soovisid kuulda: armastusega nõidusliku vastu, rõõmuga maise ja ülemaise ühenduse üle - eelkõige aga huumoriga, mis iseloomustab hassiidide õpetlasi.