Inrit võib võrrelda dzässmuusikuga. Tema luule kasutab sõna kui noote meeleolu edasiandmiseks ja päris sageli ongi üks luuletus nagu tundefragment, mis räägib iseenda eest - ja sealt edasi juba ilmselt igaühes omamoodi. Tema puutepuude, mis põimub meiegi elusoontest läbi, on õrnusele ja armastusele kutsuv. Mida muud meie aeg vajabki?! Inri poeesia ulatab lugejale käe, võtab sellega ära osa vaevadest, sisendades usku, lootust ja armastust. Inri luulealleedel on kerge ja samas väga rikastav käia - isegi purunenud killud paneb ta talismaniks tallele.