Spioneerimises ja korruptsioonis süüdistatav kaitsepolitseinik keeldub endast rumalama ülekuulajaga rääkimast.

Ta küsib virna puhast paberit ja asub kirjutama. Mees teab hästi, et tema ülestunnistus kõigutab alustaladeni nii koduriiki kui ka liitlaseid – räpaseid saladusi on palju ning motiivid nende salajas hoidmiseks on tihti veelgi räpasemad.

Peatükk peatüki järel lähevad kirja kuriteod ja võimu väärkasutused. Nii kõnealuse kaitsepolitseiniku enese kui ka tema otseste ülemuste ning riigi kõrgemate ninameeste omad. Paljud on sellised, mida saabki teada üksnes topeltmängu mängiv spioon – avalikkusele nähtamatu mees, kelle teeneid vajavad peaaegu kõik.