1894. aastal ilmus romaan ''Punane liilia'', mille kirjutamise kavatsus küpses France'il aasta varem tehtud Itaalia-reisi tulemusena. France'i reisikaaslaseks oli tema intiimsõbratar pr. de Caillavet, kes täitis ka kirjaniku sekretäri ülesandeid. Teda peetaksegi romaani inspireerijaks, ühtlasi ka mõnel määral Thérèse Martin-Bellème'i prototüübiks. Oma sügavalt läbituntud armastuspsühholoogilise ainestikuga erineb see romaan France'i teoste tavalisest laadist.

''Punane liilia'' saavutas laialdase tunnustuse lemberomaanina, täpsemalt: seda võeti kui seltskonnaromaani, mille kitsamaks teemaks on sõgedast kiivusest johtuv armastustragöödia.